Mõttepaus...

Mul ei ole ausalt mitte mingit ettekujutust kas või kes minu blogi loevad. Ühte inimest ma tean, ta on minu abikaasa kellega oleme koos mitu head aastat kasvanud ja arenenud. Kõnekäändu kasutades - mitu puuda soola ära söönud. Võib-olla on ta peale minu ema ja tütre ka minu ainus "fänn", aga see-eest eriline:)

Ma ei ole üks-ühele vestlustes sugugi mitte kõige parem partner, pigem tunnen ennast kindlamalt saalitäie rahva ees seistes. Kirjutamine sobib mulle oma mõtete esitamiseks mõnevõrra paremini. Kergelt düsgraafikuna on see loomulikult minu jaoks väljakutse. Ma põhjustan oma abikaasale vahel siiani oma kirjavigadega suurt peavalu ja piinlikust:))

Kuid mulle meeldib kirjutada. Minu jaoks on blogi koht kus ma saan jutustada mind huvitavatest asjadest, oma mõtetest ja ideedest. Ma olen ise, arvan, et üle keskmise blogi lugeja. Mõned minu lemmikud on ka siin all pool välja toodud.
Blogi võrdsustub minu jaoks raamatuga. Mulle meeldib lugeda. Ma loen hommikuti kui ma ärkan ja õhtuti enne magama jäämist. Vahel loen ma ka lõunal olles või terve nädalavahetuse. Mida rohkem ma loen seda rohkem tajun kui palju on mul veel teadmata ning kui palju avastada. See teeb lugemise veelg ahvatlevamaks. See on nagu vestlus autoriga.
Mulle tundub, et kui sa räägid inimestega neile arusaadavas keeles siis nad kuulavad sind... jätkan.

Mina ja abikaasa (Heiko ja Enriika Liiv - kusagil Türgis...)